Euroopa Liit (EL) koosneb 28 liikmesriigist, kuhu kuulub 500 miljonit tarbijat. Majanduse väärtus on 14 triljonit eurot (15,5 triljonit dollarit), selle piires tegutseb 24 miljonit ettevõtet ja veebiostjaid on 300 miljonit. See on tohutu turg, mis pakub väljaspool ELi asuvatele ettevõtetele tohutuid võimalusi oma toodete ja teenuste müümiseks.
Kuid mis on EL täpsemalt ja kes selles on? Mis vahe on ELil, ühtsel turul ja tolliliidul? Millised on toodete impordi maksud ja tollimaksud EL-i? Milliseid õiguslikke struktuure tuleb ELis äritegevuse üle otsustamisel arvestada? Ja mis kõige tähtsam, kuidas teenindate seda turgu viisil, mis tasakaalustab klienditeenindust, kulusid ja keerukust?
Olen oma üle 30-aastase karjääri jooksul olnud Finantsjuht kogu Euroopa turul tegutsevatest rahvusvahelistest ettevõtetest, kes elasid Suurbritannias, Belgias, Saksamaal ja Ungaris. Minu GE-s viibimise ajal, nagu ettevõtte kontroller Euroopa jaoks vastutasin kogu seadusjärgse ning tulu- ja käibemaksudeklaratsiooni eest kogu Euroopas. See hõlmas peaaegu 2000 seadusjärgse ja tulumaksudeklaratsiooni nõuetekohase esitamise tagamist ja üle 10 000 käibedeklaratsiooni esitamist. Isegi GE-suuruse ettevõtte jaoks oli pidev võitlus selle nimel, et tagada sisefinantseerimise ja välisauditi ressursside vastavusse viimine, et tagada nõuetele vastavate failide esitamine, ja alati jäid mõned tulud hiljaks.
Ettevõtted peavad olema teadlikud mõnest tavalisest arusaamatusest ja peavalust, mille jaoks kirjutan välja lahendused, mis on minu jaoks kõige kasulikumad olnud.
EL on majanduslik ja poliitiline liit 28 riigi vahel (vt kaarti allpool), mis koos katavad suure osa mandrist. EL-i eelkäijaks oli 1958. aastal loodud Euroopa Majandusühendus (EMÜ), mis keskendus majanduskoostöö suurendamisele kuue riigi vahel: Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland.
Sellest ajast peale on liitunud veel 22 riiki (kuigi Ühendkuningriik on praegu seotud pikaajalise lahkumisprotsessiga, mida käsitlen hiljem). 1999. aastal võeti kasutusele Euroopa ühisraha euro ja seda kasutab praegu 28 riigist 19.
ELil on õigus luua oma seadusi ja liikmete vahel on olemas lepingud, mis lubavad ühist tegevust sellistes valdkondades nagu inimõigused, põllumajandus, keskkond ning välis- ja julgeolekupoliitika.
ELi peamine majandusmootor on siiski ühtne turg.
Mitte päris - võite olla ELi ühtsel turul, kuid mitte ELis. 28 ELi riiki - lisaks Norra, Island ja Liechtenstein - on osa ühtsest turust, mida nimetatakse ka Euroopa Majanduspiirkonnaks (EMP).
Ühtse turu reeglid nõuavad kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali (nn neli vabadust) vaba liikumist ühest liikmesriigist teise.
Need reeglid on kahes vormis. Esiteks eemaldavad need kaubandustõkked. Teiseks ühtlustavad või ühtlustavad need siseriiklikud eeskirjad ELi tasandil. Need on miinimumstandardid selliste asjade kohta nagu pakendamine, ohutus ja standardid.
Ühtse turu liikmeks saamine hõlmab tavaliselt ka iga-aastaste maksete tegemist ELi eelarvesse ja Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni aktsepteerimist.
Tolliliit tähendab seda, et asjaomased riigid kohaldavad muust maailmast nende territooriumile imporditavate kaupade suhtes samu tariife ega kohalda sisemisi tariife. EL-i puhul tähendab see, et kaupade vedamisel ühest liikmesriigist teise ei pea maksma tollimakse. Mujalt maailmast pärit impordi eest võtavad kõik tolliliidu liikmed samu tariife - nn ühist välistariifi. Näiteks on ELil imporditud autode suhtes ühine 10% tollimaks.
Kui kaubad on ühes riigis tollivormistuse teinud, saab neid ilma liidus teistesse tariifidesse vedada.
Kõik ELi liikmed on osa tolliliidust. Türgi on ka tolliliidu (kuid mitte ühtse turu) liige ja vastupidi, Norra, Lichtenstein ja Island ei kuulu tolliliitu (hoolimata sellest, et nad on ühtse turu osa).
Kui riigil pole ELiga lepingut, kehtivad tariifid. Kui riigil on ELiga vabakaubandusleping, saab tariife vähendada või kaotada.
Pärast võitu Ühendkuningriigi valimistel 12. detsembril 2019 on Konservatiivne Partei võtnud kohustuse EList lahkuda 31. jaanuariks 2020 - ehkki praktikas algab siis üleminekuperiood, mille jooksul Ühendkuningriik ja EL peavad läbirääkimisi oma tulevaste suhete üle . See üleminekuperiood kestab 2020. aasta detsembri lõpuni ja seni jätkab Ühendkuningriik ELiga kauplemist samamoodi nagu praegu, järgides ELi reegleid ja tasudes ELi eelarvesse. Ehkki läbirääkimistel on palju punkte, on kindlasti teada, et Ühendkuningriik lahkub EList, tolliliidust ja ühtselt turult.
Praegune poliitiline deklaratsioon, milles lepiti kokku 2019. aasta oktoobris, ütleb, et mõlemad pooled töötavad vabakaubanduslepingu (FTA) nimel ning 2020. aasta juunis toimub kõrgetasemeline kohtumine, et näha, kuidas see töö edeneb. Tekst sisaldab ka lõiku nn võrdsete võimaluste kohta - seda, mil määral Ühendkuningriik nõustub tulevikus EL-i määrustest tihedalt kinni pidama. Selles öeldakse, et mõlemad pooled hoiavad riigiabi, konkurentsi, sotsiaal- ja tööhõivestandardite, keskkonna, kliimamuutuste ja 'asjakohaste maksuküsimuste' osas samu kõrgeid standardeid.
Need on poliitilised deklaratsioonid ega ole õiguslikult siduvad, nii et praeguse aja ja 2020. aasta lõpuni on vaja palju tööd teha.
Millised on regulatiivsed nõuded, millest tuleb kinni pidada, olles tuvastanud, et kaupade importimine USA-st (või mujalt) EL-i hõlmab tolliliidu reeglite järgimist?
Käibemaks arvutatakse maksustatavalt summalt, mis sisaldab toote väärtust pluss imporditollimaksud pluss kõik muud kuni sihtkohta tehtud kulud.
Milline on parim viis turule pääsemiseks, kui on kindlaks tehtud, et EL on teie toote jaoks atraktiivne turg? See sõltub teatud määral sellest, mis on eksportija jaoks kõige olulisem tegur: klientide rahulolu maksimeerimine lühikese tarneaja ja laia tootevaliku kaudu, kulude madal hoidmine müügihindade madalana hoidmiseks, halduskoormuse minimeerimine ja aruandlus või nende kõigi kombinatsioon. Vaatan allpool mõningaid erinevaid võimalusi.
Tarnija jaoks on kõige lihtsam müüa otse kliendile. See kannab aga impordi halduskoormuse kliendile. Lisaks peab klient tasuma tollimaksu ja impordi käibemaksu, tõstes seeläbi märkimisväärselt reklaamitud müügihinda ega pakkudes tingimata parimat kliendikogemust.
Kui toode on ainulaadne ja tugeva kliendinõudlusega, võib klient olla valmis leppima täiendava keerukusega, kuid võib seada tarnija ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Näiteks pakub Amazon klientidele võimalust maksta ostu ajal tollimaksu ja käibemaksu ning Amazon teeb kõik ülejäänud.
Parema kliendikogemuse pakkumiseks saab tarnija registreeruda käibemaksu saamiseks kõigis ELi riikides. Kui olete käibemaksukohustuslasena registreeritud, arvestate käibemaksu. Te võtate kliendilt käibemaksu, kui ta teilt kauba ostab, nii et tema kohaletoimetamisel ei tekiks talle ebameeldivaid üllatusi. See makstakse maksuhaldurile üle käibedeklaratsiooni pealt. Imporditud käibemaks tagastatakse teile käibedeklaratsiooni kaudu.
Kui olete registreerunud, peate maksuhaldurile esitama käibedeklaratsioonid selles riigis kehtivas keeles, sageduse ja tähtaja jooksul. Võib-olla tuleb esitada ka muud aruandlusnõuded, näiteks Intrastati deklaratsioonid ja EÜ müüginimekirjad, mis jälgivad müüki erinevate ELi riikide vahel. Kui varem oleks nende aruandekohustuste tõttu olnud vaja igas riigis asjatundjaid tööle võtta, siis tänapäeval pakuvad sellised ettevõtted nagu SimplyVAT ja Taxually ühe peatuse teenust kogu ELis.
Muidugi võib otse EL-i klientidele müümine olla tarnija jaoks odav valik. Kuid müügi kasv võib olla aeglane. Ehkki eksisteerib ühtne turg, on turundusprobleemid paljude kõneldavate keelte ja kultuuriliste nüansside tõttu ELis.
Esindajad ja turustajad pakuvad suhteliselt madala riskitasemega ja kulutõhusaid võimalusi uutele turgudele, näiteks ELile laienemiseks, kuna need võivad olla vastastikku kasulikud vahendid ettevõtte ärilise funktsiooni elementide allhankeks. Need pakuvad eriteadmisi kohalikest turgudest ning värskeid müügi- ja turustuskanaleid saab kasutada ilma uue müügiesinduse või välismaiste ettevõtete loomise kulude ja raskusteta.
Sageli terminid agent ja turustaja kasutatakse vastastikku, ehkki nende kahe korra vahel on selgelt õiguslikud erinevused. Mõlemad struktuurid võivad olla „ainsa”, „ainuõiguse” või „mitte ainuõiguse” põhimõtted.
Jaotusmudeli peamine eelis on see, et tarnija kannab turustajale märkimisväärse riski, kes vastutab klientide võlgade ja lepinguliste kohustuste eest nende klientide ees. Tarnija tegeleb ainult turustaja, mitte lõpptarbijatega, seega vähenevad halduskulud ja kaob vajadus asutada turustaja territooriumil kindel tegevuskoht.
Jaotuskokkuleppe kohaselt on tarnijal turustaja (kellel võib olla isegi muid vastuolulisi kohustusi) kontroll oluliselt väiksem kui agendi tegevuse üle. Otsest suhet kliendi ja tarnijaga pole. Konkreetsel territooriumil koondub krediidirisk pigem ainult ühte levitajasse, mitte mitme kliendi hulka. Lisaks on teatud turustuslepingutel potentsiaalseid tagajärgi konkurentsiõigusele, mis on esindussuhetes vähem probleem.
Agentuurimudel on eriti kasulik seal, kus tarnija soovib säilitada kõrgemat kontrolli toodete müügi üle, võimaldades tarnijal fikseerida müügihinnad, mis on turustuskokkuleppes tavaliselt ebaseaduslikud, ja säilitada tihedam kontroll kaubamärgi kuvandi üle. Tarnija saab arendada suhteid klientidega, eriti oluline, kui tooteid tarnitakse eritellimusel või kui on vaja spetsialiseeritud müügijärgseid teenuseid.
Tavaliselt on agendile makstav vahendustasu madalam kui marginaal, mille turustaja teenib (kuna turustaja võtab suurema finantsriski ja investeerib suurematesse ressurssidesse). Agendi määramine maksab seetõttu ettevõttele tõenäoliselt vähem kui turustaja.
Esinduskokkuleppe peamine puudus on see, et agendil võib olla käsundilepingu lõpetamisel seadusest tulenev õigus ühekordsele väljamaksele. See tekib paljudes riikides - sealhulgas Ühendkuningriigis kaubandusagentide (nõukogu direktiiv) 1993. aasta määruste alusel - ja enamikus ELis, isegi kui leping lõpetatakse seaduslikult. Selles kontekstis on hüvitise või hüvitise maksmiseks keerukad sätted.
Kui eksport EL-i jõuab teatud tasemeni, on kaubamärk väljakujunenud ja edasise kasvu toetamiseks on vaja füüsiline vara kohapeal panna, võib osutuda vajalikuks kaaluda juriidilise isiku avamist riigis.
Esiteks, mis on peamine erinevus Euroopa filiaali ja Euroopa tütarettevõtte vahel?
Filiaal on iseseisvam üksus, mis tegeleb äritegevusega küll oma nimel, kuid tegutseb siiski emaettevõtte nimel. Filiaal ei ole juriidiliselt eraldatud välismaisest emaettevõttest ja seetõttu kohaldatakse ka välisriigi emaettevõtet reguleerivaid kohalikke seadusi. Vaatamata sellele, et filiaal ei ole autonoomne, tegutseb ta iseseisvalt ja seetõttu tuleb see kanda selle riigi äriregistrisse, kus ta elab.
Tütarettevõte on registreeritud üksus, mis on loodud vastuvõtvas ELi riigis vastavalt ühele riigi äriõiguslikele vormidele. Tütarettevõtte kapital kuulub täielikult välisriigi emaettevõttele (muutes selle kõigis EL riikides tunnustatud üheliikmeliseks ettevõtteks) või kontrollib seda ettevõte koostöös kohalike vähemusrahvuse partneritega (muutes selle seetõttu ühiseks tütarettevõtteks). Sõltuvalt tütarettevõtte valitud juriidilisest struktuurist tuleb järgida asjakohaseid seadusesätteid, nagu äriregistrisse kandmine, miinimumkapitali eeskirjad ja äriregistreerimine. Tütarettevõte on Euroopas populaarseim struktuur. Ettevõtte juhtimine sõltumatu juriidilise isiku kaudu on palju lihtsam ning tütarettevõte või piiratud vastutusega ettevõte annab ettevõttele tavaliselt suurema usaldusväärsuse kolmandate isikute, näiteks pankade, teenusepakkujate ja partnerite suhtes.
Filiaali on kergem lõpetada, kui eksperiment osutub ebaõnnestunuks, kuna see suletakse automaatselt, kui haru kauplemine lõpeb. Tütarettevõtte sulgemine nõuab seevastu ametlikku protseduuri (tegevuse lõpetamine, lõpetamine või likvideerija määramine).
Ülemeremaalt pärit vanem võib eelistada tütarettevõtte suhtelist anonüümsust. Näiteks Suurbritannias on filiaal kohustatud esitama ülemeremaade emaettevõtte finantsaruanded Companies House'is. Kui emaettevõttelt ei nõuta juba finantsaruannete koostamist ja avalikustamist, peab ta koostama Companies House'ile esitamiseks raamatupidamisaruande. Seevastu Suurbritannia tütarettevõte peab esitama ainult oma finantsaruanded.
Lõppkokkuvõttes sõltub filiaali ja tütarettevõtte valik emaettevõtte positsioonist. Regulatiivsed nõuded võivad tingida filiaali kasutamise - näiteks teatud finantstegevused nõuavad minimaalset kapitali taset, mida on lihtsam säilitada, kui arvestada emaettevõtte kapitaliga, selle asemel, et tütarettevõtet piisavalt kapitaliseerida.
Tütarettevõtte või filiaali asutamise nõuded on riigiti erinevad. EL julgustab kõiki riike täitma teatud eesmärke uute ettevõtete asutamisel, sealhulgas: asutamine kuni kolme tööpäeva jooksul, maksumus vähem kui 100 eurot, kõigi protseduuride täitmine ühe haldusorgani kaudu ja kõigi registreerimisformaalsuste täitmine veebis .
Kui kaaluda parimat võimalust EL-i müümiseks, on selge, et ettevõtted tahavad tagada oma klientidele parima kogemuse, kuid peavad arvestama ka oma valitud regulatiivse ja halduskoormusega.
Austria, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Iirimaa, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Holland, Poola, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi ja Ühendkuningriik (Ühendkuningriik).
EL on majanduslik ja poliitiline liit 28 riigi vahel, mis kokku hõlmavad suurt osa mandrist. 1999. aastal võeti kasutusele Euroopa ühtne vääring euro. ELil on õigus ise oma seadusi välja töötada ja liikmete vahel on olemas lepingud, mis lubavad teatud valdkondades ühist tegevust.
Euro.
EL-i liikmesriike on 28.